Karate on viimastel sajanditel Jaapanis välja kujunenud võitluskunst, mis otsetõlkes tähendab "tühja kätt". Siit tulenevalt ongi vihjatud relvitule võitlemisele, kus kasutatakse ära kogu inimese keha. Koos "dō"-ga moodustub karatedō - ehk siis "tühja käe tee" - see on eluviis, kuidas jõuda meistritasemeni, kus saab olla võitlemata.
Nüüdisajal harjutatakse karates põhitehnikaid (kihon waza), vormharjutusi (kata), paarisharjutusi (kumite), heiteid (nage waza), lukke (kansetsu waza), enesekaitset (goshin) aga ka keskendumist, käitumist ja isiksuse kujundamist. Karate sobib igas eas inimestele ning pakub mitmeid eri võimalusi - võistlused, treeninglaagrid, seminarid jne.
Karate on nii spordiala kui ka enesekaitsevõtete kogum. See on suurepärane viis säilitada head tervist (vormi), kuna selles arenevad kõik keha osad. See arendab eneseusaldust ja tasakaalu. Inimene ei pea olema tingimata eriliselt tugev (vastupidav) ega nii väga heas füüsilises vormis nagu mõni tippsportlane saavutamaks suurt efektiivsust karates. Algajal ei pea tingimata olema mingisugune esmajärguline vorm, kuna see areneb karate harjutuste edenedes. Karated võivad harrastada igas eas isikud. See väga mitmekülgne ja huvitav ala arendab meid nii kehaliselt kui hingeliselt.
Tasakaal, kiirus ja osavus on karates esmatähtsad. Hästi harjutanud karateka või karated õppiv isik, kel need omadused on haripunkti arenenud, on võimeline võitma kaalukamat ja võimsamat vastast. Sedavõrd kui vastane on just tüse ja jõuline on nõutav tema võitmiseks seda suurem osavus, kiirus ja tasakaal. Väheharjunud vastane, kuigi ta oleks kuitahes võimas, vaevalt ikkagi tuleb toime väikesekasvulise aga osava karatekaga.
Enesekaitse on karate üks oluline osa. On olemas mitusada erinevat enesekaitsetehnikat, kuid karate et ole suunatud ainult nende õppimisele. Kauakestev karate harjutamine arendab nimelt mingisugust kuuendat meelt, mille abil karateka suudab reageerida silmapilgu vältel ja pöörata vastase liigutused oma kasuks. Silmas pidades enesekaitset, muutuvad selle tundemeele arenedes karateliigutused üha tõhusamaks (efektiivsemaks).
Spordialana on karate saamas üha soositumaks. Püütakse eemaldada ohumomente võistlustes võimalikult täiesti. See nõuab võistlejailt tehnika valitsemist ja kohtunikelt ranget (järeleandmatut) määruste rakendamist. Võistlejad saavad oma punktid efektiivsetelt ja puhastelt rünnakutelt ning tõrjumistelt. Rünnak (löögid, tõuked) peatatakse või ohjeldatakse just enne vastase tabamist vältimaks vigastusi (traumasid).
Karate õppijad jagatakse eri järkudesse nende osavuse ja edasijõudmise järgi. Nende järkude kohta kasutatakse nimetust "Kyū" ja "Dan". Jaotus toimub Shitōryū Jaapanis asuva Peamaja ettekirjutustele rajanedes. Algajal ehk 10. Kyū'l on valge vöö, 8. Kyū'l kollane, 7. Kyū'l oran˛ jne. Seejärel peab karatelaka kõvasti harjutama võitmaks suurimat (kõrgeimat) järku ehk tõusmaks Dan-järkudeni. Vastupidiselt kui Kyū-järgud algavad Dan järgud 1. Dan'st ülespoole.
Shitōryū rajaja Kenwa Mabuni sündis Shuri piirkonnas, Okinawa saarel aastal 1889. Kaks suurimat Senseid sel ajal olid Yasutsune (Ankō) Itosu (1830-1915) Shuri piirkonnas, Okinawa pealinnas ja Kanryō Higashionna (1852-1915) Naha piirkonnas, Okinawa saarel. Kuigi, nad esindasid kõrgeimat autoriteeti samal ajal, oli nende õpetamisviis täiesti erinev üksteisest süsteemi poolest. Itosu rõhutas kiirust ja vilkust, samal ajal kui Higashionna pidas tähtsamaks keha tugevdamist lähedases võitluses ning pani rõhku ümaramatele liigutustele. Ankō Itosu ja Kanryō Higashionna olid ühed mõjukamaid nimesid karatedōs, siis kui shōtōkani rajaja Gichin Funakoshi oli Ankō Itosu ja Gōjūryū rajaja õpilane ning Chojun Miyagi oli Kanryō Higashionna õpilane.
